Pildistamisvõimalused arenevad koos tehnika ja meie võimekuse arenguga. Vahest veelgi olulisem on oskuste ja teadmiste areng, mis loodust paremini tundma õppides võimaldab uudsete pildilugudeni jõuda. Iga uudsus saab žüriilt rohkem tähelepanu ja tunnustust.

Tänavune konkurss oli eriline mitmeti. Salakaval viirus suunas inimesi rohkem loodusesse. Samas on keerulises olukorras pildiloomele keerukam keskenduda. Sellest eriolukorrast sündinud humoorikate loodusfotode konkurss tõi loodetavasti kõigisse veidi helgust. Teisalt oli märgata, et kodustena süvenesid inimesed pildivalikusse rohkem. See ilmnes esitatu kvaliteedis.

Numbriliselt tuli seekord pilte vähem kui tippaastatel. Kuid neid esitati põhjalikumalt. Kui pildirohketel aastatel nägime esimeses valikus väga mitmekesise kvaliteediga töid, siis seekord olid pea kõik fotod õnnestunud pildid. Nende lõppvalikusse eristamine ja reastamine oli žüriile tõsine väljakutse. Mul jääb üle vaid lugupidavalt tänada kõiki žürii liikmeid, kes andsid oma panuse alati tänamatusse tegevusse.

Teen sügava kummarduse kõigile, kes selle aasta konkursil osalesid. Meie looduse pildistajad, lapsed, noored ja täiskasvanud, oskavad leida ja jäädvustada erilisi hetki. Ja meie looduses on veel hulgaliselt avastamisrõõmu kõikidele pildistajatele.

Urmas Tartes
Žürii esimees

Tänavune aasta on Looduse Aasta Foto konkursside reas märgiline. Teoks on saanud kahekümnes konkurss. Küllalt tõsine juubel selleks, et teha järeldusi, hinnata tulemuslikkust.

Konkursid, haarates osavõtjaid lastest eakateni, on koondanud aastast aastasse järjest suureneva hulga inimeste tähelepanu ümbritsevale loodusele kogu selle mitmekesisuses. Fotokaamera lausa sunnib ümbritsevat loodust märkama, tähelepanelikult vaatlema, nägema ja tunnetama. Loodusfotod, rännates näitustena mööda Eestimaad, on suurendanud samm sammult sellest huvitatud inimeste hulka. Esitlused laiemale publikule, hindamised ja premeerimised on kasvatanud ka nende arvu, kes iseseisvalt püüavad leida, tabada, jäädvustada huvitavat ümbritsevas looduslikus keskkonnas. Loodust fotona talletavate inimeste hulk on kasvanud niivõrd, et võib nentida Eesti loodusfoto kultuuri kujunemist.

Ja siiski. Need kakskümmend aastat peegeldavad meie suhtumise muutumist elukeskkonda. Oleme me muutunud selle aja jooksul targemaks? Seda võiks iga inimene endalt küsida. Ja püüda ka ise vastata, kui on julgust. Loota, et keegi teine teeb midagi minu eest ära, on vist küll asjatu.

Usun, et järjest enam suureneb vastuseis ainult tarbijalikule suhtumisele loodusesse, et järjest enam kasvab ümbritseva loodusliku elukeskkonna väärtustamine ja hoidmine Eestis. See on ju ka inimeste kui elusolevuste püsimise eeltingimus.

Rein Maran
Žürii auesimees