Vormimängud looduses
"Viimane leht"
I koht
Autor:
Kirjeldus: Foto on tehtud möödunud aasta oktoobrikuus. Öösel oli olnud külm, mis kaanetas nii väiksemaid kui suuremaid veekogusid. Suundusin otsima põnevaid detaile jääl. Kodu lähedalt leidsin kaskede alt mitmeid kaanetatud loigukesi. Minu pilku köitis üksik puuleht, mida pildistasin esmalt suures plaanis, seejärel tabas mind aga nägemus kolmest puust ja viimasest lehest.
"Pakase salajane taimeriik"
II koht
Autor:
Kirjeldus: Pilt on tehtud 2015. aasta jaanuarikuus Raplamaal maakodu lähedal põllul. Pildil on pakase kasvatatud jääkristallid. Avastasin, et mõned suuremad lohud põllul olid topelt jääkihiga ja kahe kihi vahele oli pakane kasvatanud erineva suurusega huvitavaid jääkristalle. Tükkhaaval jääkihte murdes ja uurides hakkas silma väike jääkristallide riba, mille muster meenutas taimi. Halli ilma tõttu pidin jääkristallide valgustamiseks jäätüki ühe käega üles päikesevalgusesse tõstma ja teise käega pildistama. Ilus helkiv taust moodustus teisest suuremast jääkristallist.
"Lained"
III koht
Autor:
Kirjeldus: Eelmise aasta novembri keskpaik oli soe ja vaikne. Puhusid valdavalt lõunatuuled, mis sundisid merevett Kuusalu vallas Andineeme rannast lahkuma, jättes endast maha lainemustris liivaranna, millele päikeseloojang andis oma kuldse varjundi.
"Kihid"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Selline kihiline kiviklibu asub Paldiski panga kõige kõrgema kalda all. Laskusin köie ja varustusega panga äärelt umbes 24 m alla, teadmata, kuidas pärast üles saan või mis mind all ootab. Aga väljakutsed teevadki elu lõbusaks! Ilmselt oli olnud kõva tuul ja suured lained, sest all tundus kõik üsna värske. Pinnase kihid olid minu ette nagu laiali laotatud. Tagasiteel jõudsin kohta, kus meri oli vastu panka ja ainuke võimalus oli läbi vee minna. Oktoobris ei ole merevesi soe. Alguses oli vesi põlvini, varsti aga peaaegu vööni. Suuremate kivide vahel oli vesi rinnuni ja sinna ei oleks tahtnud kukkuda. Pääsesin lõpuks kuivale maale, libastusin teravatel kividel ja tõmbasin jala veriseks. Õnneks oli jalg külmast nii tuim, et ma valu väga ei tundnudki. Lihtne pilt, lihtne lugu!
"Külmunud sügis"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Esimene jää Heimtali lähistel Mulgimaal. Detailitihe ja elamusrikas motiiv.
"Peegeldus"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Varakevadel hakkab jää veekogudel tasapisi sulama, tekitades jääle peegeldava veekihi ning õhemates kohtades sik-sakiliste servadega avausi. Kui siis avatud silmadega looduses kõndida, märkabki huvitavaid looduse vormitud kunstiteoseid. Pidistatud on selline hetk sombuse ilmaga Viljandimaal Õisu mõisa tiigijäält, millelt peegelduvad suured põlispuud ning päikese koha täidab avaus jääkaanes.
"Tuule maalitud mets"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Teerajal autode rataste alt lennanud poripritsmed otsustas tuul selliseks metsamaastikuks vormida... Pilti on keeratud 90 kraadi. Foto on tehtud 2014. aasta kevadel Võrumaal.
"Arhitektuur"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Suve lõpul, sügise hakul on mul tavaks käia Jõgevamaal ühe järve ääres veidi ebatavalisi seeni pildistamas. Nii ka ühel 2014. aasta augustilõpu päeval. Otsisin harikuid ja limakuid. Ma ei pidanud pettuma, aeg oli õige ja leidsin mõlemad liigid suurema vaevata. Kroonharik (Clavicorona pyxidata) on väga huvitav nii kaugelt kui lähedalt vaadates. Sättides kaamerat statiivile, tabasin ennast mõttelt, et see seen on justkui arhitektuurne teos: harkjate tippudega filigraanselt vormitud harud, iga haru justkui omaette maailmast, samas ühtne tervik – korrapärane korratus. Loodus on imeline arhitekt!
"Amour de soi"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Septembrikuises metsas on õhtuti üsna vähe valgust. Kui soe päikesekiir peakski sõnajalgu puudutama, siis teeb ta seda sensuaalselt. Foto on tehtud 2014. aasta septembrikuu õhtul Oriküla külas Pärnumaal. Olin kogu päeva veetnud metsas seeni erinevate nurkade alt pildistades. Õhtul seadsin taas sammud metsa poole. Jõudnud metsa sõnajalgade ette, olin nõutu. Siis aga liikusid mu mõtted selles suunas, et karges, hääbuvas, septembrikuises metsas peab samuti midagi kütkestavat olema, ja olidki – graatsilised sõnajalad ja viimane päikeselaik läbi tiheda metsa, mis tänu lahtisele avale ja õigele nurgale kangesti meenutab kuuketast.