Loomaportreed
"Maiasmokk"
I koht
Autor:
Kirjeldus: Sõitsin ühel suvisel pärastlõunal metsavahelisel teel, kui äkki nägin kraavipervel salatit maitsvat noort põtra. Peatusin veidi eemal ja väljusin autost värisevate põlvedega südame põksudes, jättes taganemiseks ukse avatuks. Loom uudistas mind huviga, kuid ei lasknud ennast segada ja oli lahkesti valmis poseerima. Oli hirmutav, kuid samas huvitav kohtuda sellise suure metsade kuningaga ja vaadata temaga tõtt, seistes teineteisest vaid mõne meetri kaugusel. Maiasmokal polnud kiiret ja nii me seisisme ning kaamera minu käes muudkui plõksis pilte teha.
"Väänkaela portree"
III koht
Autor:
Kirjeldus: Kui pesas on palju suid toita, tuleb korralik suutäis tuua. Vahetult enne jaanipäeva, 2013. aastal pildistasin Põlvamaal Karilatsis õunapuus pesitsevat väänkaela (Jynx torquilla). Väänkaelad on pesitsenud seal aastaid ja pole väga pelglikud. Enda varjamiseks olen kasutanud maskeerumisvõrku, mis varjab ainult pead ja käsi. Enne, kui pojad pesast välja lendavad, muutuvad toidukogused õige suureks, nii et linnu nokk on sipelgakookoneid täis. Seal on lisaks mõned töösipelgad ja vahel tuleb kaasa ka kõrsi.
"... ja päike tõuseb"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Elan maalilise Rannapungerja jõe ääres Ida-Virumaal. Õues vana sauna seinalaudade vahel elavad väikesed vahvad tegelased – hüpikämblikud. Neid võib leida ka taimedelt, kus nad peavad jahti. Foto on tehtud mai lõpus, kui ümberringi kõik õitses. Hüpikämbliku (Marpissa muscosa) taustaks on margareeta õis.
"Vaikiv kaaslane"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Kevadõhtul metsaservas jalutades olin niivõrd mõtetes, et ei märganud oksal istuvat laanepüüd (Tetrastes bonasia) enne, kui olin talle päris ligidale jõudnud. Tavaliselt aral püül polnud lahkumisega kiiret. Kui olin ehmatusest üle saanud, seadsin kaamera statiivile, et linnust mõni pilt teha. Pildistatud Harjumaal.
"Õiel"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Paar aastat tagasi leidsin oma loodusrajalt koha, kus ainukesena teiste taimede seas õitses pajuvaak. Tema kollased õied olid paljudele liblikatele lembelilleks, aga kõige enam lendas õielt õiele valgetäppe-kuldtiibu. Need imekenad olevused ei suuda hetkekski seisatada, nad liiguvad kogu aeg, tiirutades ümber õite. Püüdsin leida liblika kaunist poosi või hetke, kus ta kollasel õiel ilus välja paistaks. Ootasin, et taevasse tekiks pilvi, mis õrnalt varjutaks kiirgavat valgust, ja jõudsin sellegi hetke ära oodata. Kui arvate, et see oli lihtne, siis eksite – minul läks selleks kaks suve ja jälle ootan ma suve, millal pajuvaak õitsema hakkab! Pildistatud juulis 2014 Järvamaal.
"Enne pilkast pimedust"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Sügisõhtu kaduvas päikesevalguses otsib väike, kuid vilgas puukoristaja veel viimast enne pilkast pimedust. Foto vilkast, peaaegu peatumatust puukoristajast tegin 2014. aasta oktoobriõhtul Vändra metsas Pärnumaal Oriküla kuusikus. Kogu päeva olin jälginud tihaste ja puukoristajate tegemisi. Õhtul oli sagimine vaiksemaks jäänud ja õhk kargemaks tõmbunud. Ühel hetkel oli äkitselt mu vaateväljas see Zorro maskiga pika nokaga puukoristaja, kes lubas viimases valguses end mõne sekundi pildistada ja kadunud nad olidki – nii puukoristaja kui ka valgus.
"Mis lõhn on...?"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Üles võetud 2014. aasta juunis Tartumaal, Soosilla ja Keeri vahelisel alal kohaliku põllumehe viljapõllul. Mu meelisrajad, eriti suvisel ajal, on põldude ja metsade vahel. Suvise päikesetõusu ajal õnnestus mul järjekordselt ringi sõita oma lemmikradadel. Juba kaugelt hakkas silma tume kogu, kes keset põldu askeldas. Kiirelt parkisin auto eemale ja, fotokas käes, nihkusin vaikselt põllu serva pidi lähemale. Parajale kaugusele jõudes sain pildi ära teha. Pildil on korraliku kaaluga metsanotsu maiustamas ja huvi tundmas, mis lõhnaga on piltnik.
"Kukkurtihane rõngal"
Žürii tunnustus
Autor:
Kirjeldus: Järjekordsel fotomatkal Räpina poldril kostus ühtäkki imepeenike tervitav „tsiiuu“. Avastasin hundinuiadel kukkurtihase tegutsemas. Otsustasin jälgida, kuhu ta nokatäiega lendab. Üllatusega avastasin endast paari meetri kaugusel, maapinnast pooleteise meetri kõrgusel rippuva pooliku rõnga. Tihane lendas rõngale ja paigutas nokatäie hundinuiavilla täpsete liigutustega kohale. Sellele järgnes poseerimine ja juba ta lendaski järgmise nokatäie järele. Lahkudes kostus taas „tsiiuu“, mis kukkurtihase keeles tähendab ilmselt „kohtumiseni“.